Henna on paljudele tuttav kui ajutise kehakunsti vahend – nn hennatätoveering, mida tehakse pulmades, festivalidel ja puhkusereisidel. Henna on värvaine, mis valmistatakse taime Lawsonia inermis kuivatatud ja pulbristatud lehtedest ning mis jätab nahale punaka jälje. Erinevalt päris tätoveeringust ei kanta hennat naha alla, vaid see värvib naha pindmist kihti ja kulub mõne nädala jooksul ära. Selles artiklis räägime henna ajaloost, kasutamisest, hooldamisest ja – mis kõige olulisem – musta henna ohtudest.
Henna päritolu ja ajalugu
Henna pärineb Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast ning seda on kasutatud vähemalt antiikajast saadik, sealhulgas Vana-Egiptuses, Mesopotaamias ja islamieelses Araabias. Sõna henna tuleb araabia keelest (ḥinnāʾ). On andmeid, et taimega kaubeldi Babüloonias ning Vana-Egiptuses värviti sellega mõnede muumiate juukseid, nahka ja küüsi. Plinius Vanem kirjutas henna kasutamisest Rooma riigis ravimi, parfüümi ja värvainena.
Hennaga on kaunistatud noorte naiste keha pidustustel juba hilisest pronksiajast saadik Vahemere idaosas. Sellest varasest seosest pärineb arvatavasti hennaöö traditsioon, mida tähistatakse tänini kogu Lähis-Idas: pulmade eel kaunistati hennaga pruuti ja sageli ka peigmeest. Hennat peeti õnnistuse toojaks, ning pruutidel olid kõige keerukamad mustrid. Põhja-Indias, Bangladeshis ja Pakistanis on pruudi mehndi muutumas üha keerukamaks.
Kuidas hennamuster tekib?
Terved henna lehed nahka ei värvi, sest toimeaine lavsoon on taimes seotud. Kui kuivatatud lehed purustatakse pastaks, liigub lavsoon järk-järgult naha pindmisse kihti ja seondub seal valkudega. Peente mustrite jaoks müüakse hennat pulbrina, mis segatakse vee, sidrunimahla, kange tee või muude vedelikega. Paljud kunstnikud lisavad suhkrut või siirupit, et pasta paremini nahal püsiks. Segu peab enne kasutamist seisma 1–48 tundi, et lavsoon lehtedest vabaneks.
Pastat kantakse peale pulga, süstla või kondiitritööde jaoks mõeldud koonuse abil. Mida kauem pasta nahal on, seda tumedam ja püsivam on muster, seega tuleks seda hoida vähemalt neli kuni kuus tundi; sageli jäetakse see ööseks. Kuivanud pasta harjatakse või kraabitakse ära – mitte veega, sest vesi segab värvi oksüdeerumist.
Värskelt eemaldatud pasta all on muster oranž, kuid järgmise kolme päeva jooksul tumeneb see oksüdeerumise tõttu sügavaks punakaspruuniks. Peopesadel ja jalataldadel on nahk kõige paksem, mistõttu seal püsib muster kõige tumedam ja kauem. Pärast tipptooni saavutamist püsib muster paar päeva ja kulub seejärel tavaliselt ühe kuni kolme nädala jooksul.
Looduslik henna ja valmissegud
Looduslik pasta, milles on ainult hennapulber, vedelik ja eeterlik õli, ei ole säilivuskindel: toatemperatuuril kaotab see värvimisvõime umbes nädalaga. Kui pastat ei kasutata esimeste päevade jooksul, võib selle kuni neljaks kuuks sügavkülma panna. Kommertspastad, mis värvivad nahka ka pärast seitset päeva ilma külmutamata, sisaldavad henna kõrval muid kemikaale, mis võivad nahale ohtlikud olla. Selliseid tooteid müüakse sageli ekslikult „loodusliku” või „puhta” nime all. Kuiv hennapulber seevastu säilib hästi suletud pakendis aastaid.
Looduslik henna värvib nahka vaid ühes toonis – punakaspruuni eri variantides. Juustes sõltub tulemus algsest juuksevärvist ja võib ulatuda oranžist burgundini.
Must henna – suur terviserisk
Nn must henna ei pruugi hennat üldse sisaldada. See võib sisaldada märgistamata värve ja kemikaale, näiteks para-fenüleendiamiini (PPD), mis värvib naha kiiresti mustaks, kuid võib põhjustada raskeid allergilisi reaktsioone, ville, tugevat sügelust, püsivaid arme ja eluaegset ülitundlikkust. Allergiliste reaktsioonide sagedust hinnatakse 3–15 protsendile. Looduslik henna selliseid vigastusi ei põhjusta.
Musta henna kõige sagedasem tõsine tagajärg on ülitundlikkus juuksevärvide ja sarnaste kemikaalide suhtes. Kui inimene, kellel on olnud musta henna tätoveering, värvib hiljem juukseid keemilise värviga, võib allergiline reaktsioon olla eluohtlik. PPD-d sisaldavat musta hennat on lihtne ära tunda:
- kui pasta värvib keha naha mustaks vähem kui poole tunniga, sisaldab see PPD-d;
- kui pastat segatakse peroksiidiga või mustrit hõõrutakse peroksiidiga, sisaldab see PPD-d.
Must henna on levinud eriti turistipiirkondades. Kuna villid tekivad 3–12 päeva pärast, on turistid selleks ajaks enamasti juba lahkunud. Lisaks on looduslik henna ohtlik inimestele, kellel on glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi (G6PD) puudulikkus.
Tervisealane märkus: see artikkel on üldine teave ega asenda arsti nõuannet. Kui sul on tekkinud reaktsioon hennale või musta henna tätoveeringule, pöördu arsti poole ja teavita sellest ka juuksurit enne juuste värvimist.