Tätoveering on inimese või looma nahapinna alla kantud tint, mis muudab naha pigmenti, ning selle tegemist nimetatakse tätoveerimiseks. Inimestele tehakse tätoveeringuid peamiselt kaunistamiseks, loomadele aga nende identifitseerimiseks. Selles artiklis anname ülevaate tätoveeringute ajaloost, tüüpidest, tätoveerimise protsessist, terviseriskidest ja eemaldamisest – kõigest, mida tasub teada enne esimest või järgmist tätoveeringut.
Sõna päritolu
Sõna tätoveering (inglise keeles tattoo) pärineb 18. sajandi polüneesia sõnast tatau. Inglise keelde jõudis see 1769. aastal kapten Cooki reiside kaudu.
Tätoveeringute ajalugu
Tätoveeringute ajalugu on võimatu täpselt dateerida, kuid neid on eri kultuurides tuntud juba aastatuhandeid. Näiteks oli 1991. aastal Alpidest leitud 5300 aasta vanusel jäämehel Ötzil, maailma kõige paremini säilinud kiviaja inimesel, kehal tätoveeringud. Loodusrahvaile polnud tätoveerimine üksnes keha kaunistamine, vaid ka rituaalne toiming ning hõimu- ja sotsiaalse kuuluvuse märkimise võte.
Euroopasse jõudsid tätoveeringud 1600. ja 1700. aastate paiku avastusretkedega, kui meremehed tõid kaugete maade põliselanike tätoveeringud omal nahal kaasa. 1800. aastatel muutusid need populaarseks kogu Euroopas – isegi Taani kuningal Frederik IX-l olid kehakaunistused. 1920. aastatel populaarsus läänes vähenes ja tätoveerimine jäi pikaks ajaks peamiselt kurjategijate ja meremeeste pärusmaaks. 1960. ja 1970. aastatel hakkas huvi taas kasvama ning 1990. aastatel sai tätoveerimisest mood, mil populaarseks said tribal-tätoveeringud, vana kooli pildid, traditsioonilised roosid ja leopardid.
Jaapanis on tätoveerimisel pikad traditsioonid, mis on seotud ka kuritegelike yakuza-grupeeringutega, kelle liikmed on sageli üle keha tätoveeritud.
Tätoveeringute tüübid
Ameerika Dermatoloogia Akadeemia eristab viit tüüpi tätoveeringuid:
- Traumaatilised ehk loomulikud tätoveeringud, mis tekivad vigastustest, näiteks kui asfalt või pliiatsisüsi satub naha alla. Neid on raske eemaldada.
- Amatöörtätoveeringud.
- Professionaalsed tätoveeringud, mis tehakse traditsiooniliste vahendite või kaasaegsete masinatega.
- Kosmeetilised tätoveeringud ehk püsimeik (mikropigmentatsioon), millega korrigeeritakse huulte, kulmude ja ripsmete värvi. Püsimeik püsib aastaid.
- Meditsiinilised tätoveeringud, näiteks kiiritusravis haiguskolde täpse asukoha märkimiseks või veregrupi, haiguste ja allergiate kohta teabe edastamiseks.
Tänapäeval lastakse end tätoveerida esteetilistel, sentimentaalsetel, mälestamisega seotud, religioossetel ja maagilistel põhjustel. Tätoveering võib väljendada tundeid lähedase vastu või asendada amuletti. Kambodžas, Laoses ja Tais usutakse, et mõned tätoveeringud kaitsevad kurjuse ja halva õnne eest.
Tätoveering kui märgistus
Tätoveeringuid on kasutatud ka märgistamiseks, sageli vastu inimese tahtmist. Vana-Rooma sõduritele olid identifitseerivad tätoveeringud käsivartel kohustuslikud, ja Auschwitzi koonduslaagris hakati 1941. aastal vangide käsivarrele isikunumbreid tätoveerima. Loomadele tehakse identifitseerivaid tätoveeringuid ka tänapäeval: enne mikrokiipide levikut tätoveeriti kassidele ja koertele kõrva number, mille järgi sai omaniku kindlaks teha.
Kuidas tätoveering tehakse?
Tänapäeval on populaarseim vahend elektriline tätoveerimismasin. Nüüdisaegsetel masinatel on elektromagnetilised mähised, mis liigutavad armatuuri üles ja alla, ning armatuur on ühendatud nõelaga, mille kaudu tint naha alla jõuab. Varem tehti tätoveeringuid terava nõelaga, Jaapanis ja mujal ka terava bambuspiigiga.
Tätoveerimisel käib nõel umbes 1–2 mm sügavusel nahas. Kui nõel läheb liiga sügavale, võib tekkida nn blowout – tint valgub naaberkudedesse ja joon vajub laiali. Kui sügavusest jääb puudu, pigmenteeritakse ainult marrasnahk ning tätoveering tuhmub kiiremini. Pigmendiosakesed ümbritsetakse armkoega, mistõttu pilt jääb püsima. Aastakümnete jooksul liigub pigment siiski sügavamale ja tätoveering võib vajada ületegemist.
Terviseriskid
Kuna tätoveerimisel vigastatakse nahka, võib see põhjustada terviseriske ja allergilisi reaktsioone. Tänu universaalsetele hügieeninõuetele on risk tänapäeval väike: kasutatakse ühekordseid nõelu ja vahendeid ning seadmed steriliseeritakse enne ja pärast kasutamist. Amatöörtätoveerimisel on haigestumisrisk kõrgem – steriliseerimata vahendid või saastunud tint võivad põhjustada naha infektsioone, eri hepatiidivorme, HIV-d, teetanust ja muid haigusi. Tindid on üldiselt allergiavabad, kuid teatud värvide puhul on täheldatud allergilisi reaktsioone, mida on sageli seostatud pigmendis oleva nikliga.
Tätoveeringu eemaldamine
Kuigi tätoveeringuid peetakse püsivaks, saab neid osaliselt või täielikult eemaldada. Eemaldamine võib olla kallim ja valulikum kui tätoveerimine ise. Täielikult saab tätoveeringu eemaldada vaid meditsiinilisel teel, ning tänapäeval kasutatakse selleks enim lasereemaldust, mille puhul tint lõhustatakse osakesteks. Eri värvide jaoks on vaja eri lainepikkusi: näiteks 1064 nm lagundab tumedaid värve, 532 nm punaseid. Eemaldamine ei toimu kunagi ühe protseduuriga.
Tervisealane märkus: see artikkel on üldine teave ega asenda arsti ega nahaarsti nõuannet. Kui sul on allergiaid, nahahaigusi või muid terviseprobleeme, konsulteeri enne tätoveerimist või eemaldamist arstiga.